Talvine kohtumine ilvestega – 2. osa

Postitas Aasta Loom - P, 30.12.2018 - 09.00
Avapilt
Sisu

 

Olin eelneval päeval kohanud metsas kahte ilvest ning mul oli kindel plaan tulla tagasi hommikul esimeseks valguseks. Ma lootsin, et ilvesed on ikka veel seal toimetamas. Paraku läks aga hoopis nii, et sellel hommikul olid mul kanda perekohustused. Metsa pääsesin alles pärastlõunal. Võrreldes eelneva õhtuga, kus taevas oli selge ja õhk jahe, oli ilm öösel muutunud. Pilvitas. Sadas lume-lörtsi-vihma segu ja puhus tuul. Kohale jõudes suundusin otsejoones sinna, kust avanes vaade künkale, millel eelneval õhtul ilveseid olin näinud. Lootsin, et nad ka nüüd istuvad seal. Aga ei... küngas oli tühi. Ilveseid ei olnud.

Otsustasin paarisaja meetri kaugusele auto parkida ja suundusin jalgsitiirule ümber metsakvartali, et vaadata, mida jäljeraamat jutustab. Lootsin teada saada, kas ilvesed on ikka veel seal metsas. Jäljeraamatus oli mitmeid ridu: metskitsed, laanepüüd, oravad, metsnugis. Seejärel esimesed ilvesejäljed. Metsakiisud olid liikunud piki metsasihti ja kooserdanud kraavis, siis ajanud metskitse jälge. Rida suundus tihedasse metsa, kus oli ka tuulemurd. Sinna ma järgi ei läinud, vaid liikusin edasi mööda sihti. Seadsin samme hoolikalt, et liikuda võimalikult helitult.

 

ilvese jälgedel

 

Ligi 45 minutit hiljem jõudsin kohta, kus mul oli võimalik heita pilk juba tuttavale künkale, kuid nüüd juba teiselt poolt. Väike kõrgendik näis tühi. Otsustasin vaadata läbi kaameraoptika, sest too pakub suurendust. Ja mida ma nägin?! Mind tabas võimas üllatus ja emotsioon! Kas tõesti?! Tõesti-tõesti! Künka tagant paistis ilvese peanupp! Vau. Vot see on võimas, mõtlesin endamisi. Näha teist päeva järjest ilvest! Pidasin plaani ja mõtlesin, mis edasi?! Muidugi edasi! Tõmbusin kägarasse ja püüdsin hoida end võimalikult madalana, hiilides nüüd vaikselt ilveste poole. Mul oli plaan läheneda künka varjus. Lumi ulatus poolde säärde ja seda kattis jääkoorik. Iga samm tegi sellist müra, et kartsin, et ilves kuuleb kindlasti. Süda peksles rinnus. Olles paarkümmend meetrit lähenenud, ajasin end püsti ja vaatasin, kas peanupp on näha. Jah, oli! Lähenesin veel paarkümmend meetrit ja leidsin, et nüüd on paras kaugus. Kontrollisin veel, et kas peanupp on alles – jah, oli küll! Kükitasin maha ja tegin huultega hiirepiuksu. Lootsin, et ilves seda kuuleb ja tõuseb künkaharjale – vot see oleks alles võimas vaatepilt. Ootasin...aga ei midagi. Tegin veelkord huultega hiirepiuksu. Objektiiv oli suunatud künkaharjale. Ootasin ja olin valmis. Aga ei ilmunud kedagi... ootasin veel. Vaikus. Otsustasin ajada end püsti, et kontrollida, kas ilves on alles. Peanuppu enam ei paistnud. Tundsin kerget pettumust, et näed, plaan oli hea, aga see on ju ilves, kes kuuleb ära iga peenemagi heli. Ilves ei läinud õnge, vaid hoopiski lahkus. Oh jah. Mis seal siis ikka. Läksin veel natukene lähemale, et näha paremini künka taha. Mul ei olnud plaanis minna ilvese juurde, ma ei tahtnud ju teda ära hirmutada. Aga hiilides lähemale ja tõustes künkale, märkasin ootamatult, et ilves oli alles! Ta oli lihtsalt pikali visanud! Ja mitte üks ilves, vaid neid oli kaks! Nägin, kuidas üks ilves teist lakkus, tema karva pesi.Seejärel muutus mu pildiotsija uduseks. Süda peksis rinnus ning hingeaur kattis pildiotsija. Püüdsin seda kiirelt puhastada, samal ajal märkamatuks jäädes. Vaatasin neid taaskord läbi objektiivi ja mõtlesin, et kas ja kuna ma nüüd pildi teen. Teadsin, et kohe, kui ma fotosid tegema hakkan, reedan oma kohalolu. Esialgu nautisin lihtsalt vaatepilti. Mind valdas kirjeldamatu emotsioon jälgides, kuidas kaks metsakassi häirimatult omi asju ajavad. Seejärel otsustasin, et püüan tabada siiski hetke sellest intiimsest tegevusest. Kostus esimene katikuheli ja hetkega oli ühe ilvese pilk minule naelutatud. Seejärel pööras pea minu poole ka teine ilves.

 

 

2 ilvest

 

ilvesed

 

2 ilvest

Jälgides mind hetke, pidas üks ilvestest targemaks kuusikusse varjuda. Teine jäi mind veel paariks sekundiks jälgima ja hakkas siis vaikselt liikuma paremale poole, varjudes samamoodi metsa.


ilves läheb

 

 

ilves

Nüüd, mil mõlemad ilvesed olid vaateväljast lahkunud, mõtlesin endamisi, et kui üks läks vasakule ja teine suundus paremale ning enne olid nad koos, siis pidid nad nüüdki kokku saama. Seisin soolasambana ja ootasin. Jälgisin vaid silmadega, pead liigutamata. Märkasin, kuidas vasakule suundunud ilves metsas hiilib, hoides end võimalikult madalana. Paremal pool ma liikumist ei tuvastanud. Ootasin edasi. Tundsin, kuidas külm ligi hiilib. Jalgadel oli eriti külm. Olin juba ligi kümme minutit oodanud, kuid sihi ületust toimunud ei olnud. Ootasin veel... Tundsin, kuidas jalgadel on juba väljakannatamatult külm. Jalas olid kummikud, kuid ka kaks paari villaseid sokke. Ikkagi oli liiga külm. Pärast kahtekümmend minutit ootamist otsustasin vaikselt lahkuda. Alles eemal olles kontrollisin üle tehtud pildid. Ai, tunne on võimas, kui sellised hetked, mida te ka siin näete, kaamerast vastu vaatavad. Mind valdas võimas emotsioon! Hing kisas ’jess, jess, jess!’. Jõudes auto juurde olid jalad juba soojenenud. Sõitsin autoga taas sinna, kust avanes vaade künkale ja lootsin, et äkki on ilvesed taaskord seal. Ei olnud. Järgmisel hommikul olin tagasi, kuid ilveseid ei kohanud. Hoidsin aupaklikku kaugust kohast, kus ilveseid olin näinud ega lähenenud sellele. Käisin samas paigas veel paaril järgneval päeval, kuni viimaks otsustasin, et lähen uurin jäljeraamatut. Lugesingi välja põhjuse, miks ilvesed just seal olid viibinud. Ilveste tallatud rada suundus paarikümne meetri kaugusel olevasse tihnikusse, kus ühe kuuse all oli söödud metskitse.
Järgnevatel nädalatel luusisin seal veel palju ringi, kuid ilvestega tollel hooajal enam ei kohtunud.

 

Remo Savisaar

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.