Kuidas mägralinnas ikkagi urge kasutatakse ja jagatakse, kui ühes linnakus elavad mäkradele lisaks ka kährikud?
Teoreetiliselt teame, et ühtedes urgudes elavad mägrad ja teistes kährikud ning maa-all ühe toast teise ei pääse. Põhimõtteliselt see võiks nii olla ja ehk ongi – mingis ajalõigus. Rajakaamerate abi ja visuaalne vaatlus tekitas kahtluse, kas kõik on ikka nõnda lihtne ja selge.
Aprillis ja maikuu alguses toimetas mäger agaralt ühes vaatlusaluses urus, kühveldas liiva välja ja veeretas pessa priskeid kulu-samblapalle. Võis raudselt arvata, et see urg on mägra jagamatu kindlus ja siin ta aastaringselt elabki.
Tosin meetrit mägra “kindlusest” asus urg, mille ees seisin 12. mai varaõhtul veidi peale kuut, kui kuulsin maa-alt õrna heli ja nägin hetk hiljem äsja käima õppinud kährikukutsika unist nägu. Hiljem selgus, et neid oli seal kokku lausa kümme.
Selge see, et tegu on kähriku pesauruga, mägra kaevatud muidugi. Võis kindel olla, et ühes urus elab kähriku pesakond ja teises mägrad ilma pesakonnata.Raudne loogika põrmustus aga pooleteise nädala pärast, kui mägraurust saalisid takistamatult sisse-välja noored ja vanad kährikud. Mägrad kadunud kui vits vette ja sellest urust polegi nad hiljem oma nina välja pistnud. Kuu jagu hiljem ilmusid mägrad taas rajakaamera ette, seekord hoopis kolmanda uru juures, mis asus nii mägra kui kähriku pesaurust kaheksa sammu kaugusel. Nii nad siis seal praegu toimetavad ja kährikute bande on tänaseks sootuks kadunud.
Terve juunikuu jooksul sattusid mägrad harva nii RMK veebikaamera kui ka kümnekonnas linnakus üles seatud rajakaamerate ette ning üheski neis linnakus pole senini jäädvustatud pilti poegadest. Kus nad olid ja kus on pojad?  Puudub ikka veel viimistletud vastus. Jah, kevadel paistis mägralinnas elu ühtviisi ja paljulubav, suvel hoopis teisti ja vaatame siis, kuidas elu sügisel mägralinnakus käima läheb.  

Tiit Hunt