Tallede valge-pruunitähniline karvastik osutub suurepäraseks varjevärvuseks. Tihti jääb tasakesi rohu sees lebav kitsetall möödujale täiesti märkamatuks. Juba paarikuuselt hakkab tähnilisus tuhmuma ja talled saavad punapruuni värvuse. Ohu möödudes naaseb kits tasakesi ja ettevaatlikult samasse kohta tagasi.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kitseemal võib lähedal peidus olla tall.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kätte on jõudnud aeg, mil looduses liikudes võib leida maas lömitava täpilise metskitsetalle. Tegu on kitseema suure saladusega, keda käiakse ööpäevas mõned korrad imetamas. Kuna tallel puudub lõhn, siis ei suuda rebased, koerad ega teised kiskjad teda leida. Sellist tegelast ei tohi silitada, sülle tõsta või kaasa võtta.  Inimese järgi lõhnav tall tõenäoliselt hüljatakse. Mõistlik on vaikselt tuldud teed lahkuda. Ilmselt hoiab muretsev vanaloom kaugusest meil silma peal.
 

Vahur Sepp

Sokud ja üks kits mahlakuu keskel 2017. Ühel sokul on sarv juba paljas. Kasukad on veel talvekarvas ja sobivad hästi kevadpalja maastikuga.

Talv, mis seekord oli õnneks metskitsedel kerge taluda, on läbi saanud ja loomad heas seisus. Algavad kevadised toimetused. Sokkudel on vaja oma äsjavalminud sarved töökorda seada ja kõik metskitsed oma soole vaatamata peavad talverüü suvise vastu vahetama.