Tallede valge-pruunitähniline karvastik osutub suurepäraseks varjevärvuseks. Tihti jääb tasakesi rohu sees lebav kitsetall möödujale täiesti märkamatuks. Juba paarikuuselt hakkab tähnilisus tuhmuma ja talled saavad punapruuni värvuse. Ohu möödudes naaseb kits tasakesi ja ettevaatlikult samasse kohta tagasi.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kui kevadel ja suve alguses sündinud talled on juba pisut suuremad, aga ei jõua veel vanaloomaga kaasa joosta, jäävad nad ohu korral kõrge taimestiku sisse paigale. Hiljem otsib kits neid kõrget vilejat häält tehes üles ja talled vastavad veel kõrgema vilistamisega. Sama heli järgi matkides peibutavad jahimehed sokujahi ajal sokku. Sellist peibutusmeetodi nimetataksegi soku «pillitamiseks». Talledega suhtlemise aegne piiksumine jääbki just metskitsede jooksuajale ja sokud ei jäta sel ajal ühelegi vilele reageerimata. Mida noorem sokk, seda lihtsamini õnge läheb. Vanad sokud ennast nii kergelt petta ei lase ja tiirutavad ümber vilistaja nii kaua kui õige lõhna kätte saavad. Kui lõhn osutub valeks, põgeneb sokk hirmsasti röökides ja hurjutades, hirmutades nõnda metsa tulnud marjulisi ja seenelisi.

Tarmo Mikussaar