Hirvlaste toitumisstrateegiast ja jahimeeste rollist

Postitas Aasta Loom - L, 25.03.2017 - 09.00
Avapilt
Sisu

Huntide territooriumi märgistuskoht.
Foto: Peep Männil

 

Eelmises loos rääkisime mäletsejate liitmaost ja sellest, kuidas see aitab metskitsedel ellu jääda. Nüüd lisame lühidalt, kuidas hirvlased ja nende toitumisstrateegia mõjutab keskkonda üldiselt.
Liitmao väikesest mahust tingitud toitumisstrateegial, mis vähemalt kaudselt on seotud territoriaalse eluviisiga, on populatsiooni püsimise mõttes nii head kui halvad küljed. Ühelt poolt takistab territoriaalne eluviis toidubaasi kurnamist ja kiirendab uute elupaikade hõivamist, teisalt jälle – mitme hirvlaseliigiga samu elupaiku asustades jääb metskits toidukonkurentsis kaotajaks. Tõsi küll, siin ja praegu ei ole metskitse, põdra ja punahirve toidukonkurents oluliseks teemaks. Selliseid olukordi on siiski reaalselt ette tulnud. Näiteks: aastakümneid tagasi metskits (peaaegu) kadus ühest ülitiheda hirveasurkonna poolt asustatud piirkonnast Lätimaal. Sealne tuntud ulukibioloog, ühtlasi jahimees, nimetas hirvede poolt „ümberkujundatud“ metsa preeriaks. Vähe sellest, et seal ei edenenud ükski metsakultuur, isegi alustaimestik oli muutunud. Punahirv leidis ikka veel söödavat, metskits enam mitte. Teoreetiliselt võib niisugune situatsioon kujuneda ka siinmail. Jahimeeste ülesandeks on koostöös huntide ja ilvestega seda vältida.

 

Tiit Randveer

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.