Kindlasti olete märganud, et mõnel tammel on aastaläbi lehed küljes. Kui teistel puhutakse nad sügistormi ajal urhates kaugele ära, siis üksjagu puid ei raatsi oma lehti ära anda ja kannavad krõbisevat rüüd ka keset suurt lund.

Sellise tamme – raudtamme või lesetamme alla on tuulisel sügisõhutul päris hirmtav sattuda, sest puulehed justkui sosistavad omavahel. Millest nad räägivad, sellest saavad aru ainult tõelised puukallistajad, aga õnneks on üksjagu pajatusi meie esivanemad oma järelpõlvede jaoks kirja pannud.

Ja üks erilisematest kõneleb nii:

Lugesin lugu sellest, kuidas tuhkur ühes talus kõik kanad ära murdis ja üksteise otsa ladus. “Tõhk selline!” hüüab mu maainimese olemus. Mu maakodu on praegu Võrumaal Tohkri külas ehk siis võru keeles Tuhkru külas, kus tuhkur omal ajal samasuguse triki tegi ja ühe ööga kõik mu ämma kanad murdis. Ma kujutan vaid ette tema pisaraid, kui hommikul sellise tapatalgu avastas.

Aga kas tuhkur on ikka nii verejanuline kiskja, nagu neid pilte maalitakse. Olete ilmselt kuulnud, kuidas ta kanadele selga hüppavat ja neid siis järgemööda verest tühjaks imevad. Aga kas kujutate ette, et see pisike tumepruun beeži täishabemega kärplane suudaks „tühjaks imeda“ viisteist kana. Ta läheks ilmselt lihtsalt lõhki.

Teisipäeva hommikul läksid luiged, läksid valjult luigates kõrgel metsa kohal. Ja paari tunni pärast oli lumi Tartus maas.

Iga kord, kui Eestis teeb tormi ja vool ära läheb ja järgmisel päeval lahkuvate laululuikede häält kuulen, tuleb mulle meelde 15 aasta tagune elu Peipsi ääres.

Kolisime tollal koos Mikk Sarvega Vilusi külla, algul polnud meil läbitilkuva katusega majakeses vett ega WCd ja voolgi kõikus iga ägedama Kodavere tuulega.

Kuigi ilm tundub praegu nii sügavalt magavat, siis just suurte ilmamuutuste eel muutub kogu taevas häälekaks. Esmalt möirgab puudelatvades torm. Möirgab nii, et inimesed poevad oma soojadesse tubadesse. Aga kui peale tormihoogusid õue minna, siis kostab puudelatvadest imekaunist ja õrna flöödihäält.

Need on lumesaadikud Põhjalast – leevikesed. Leevikese hääl meenutab tõesti vaikset nukrat paaniflöödipala, linnainimesele ehk seda häält, kui puldist auto lahti teha.

Minu vanaema kutsus leevikesi punnpaabudeks. Teate ju küll neid punakõhulisi jõululinnukesi. Päris punase kõhuga isalinnud on oma uhke sulerüü järgi nime punnpaabu saanud vanaaja saksamaa pappidelt, kes samuti uhket punast rüüd kandsid.

Torm rebis lehed puudelt ja põõsastelt ning nüüd on väljas kõik see, mis enne nende lehtede varjul oli. Põõsaste küljes säravad nüüd marjad! Erilised rubiinpunased hiilgavad marjad on lodjapuudel, ka pihlakate ja viirpuude punakad marjad on mustavate okste küljes nagu pärlid. Aga aiaveeres on heitnud oma ilusad punased lehed arooniapõõsad ja hiigelsuured mustad silmad passivad meid nüüd sealt.

Kas mäletate, et aroonia on siinmail suhteliselt hiljutine mahlamari. Vaid nelikümmend aastat on temast tehtud kuulsat vale-kirsimahla. See tähendab, et aurutisse pannakse lisaks arooniamarjadele ka kirsilehed ja need annavad mahlale mõnusa kirsilõhna ja maitse.

Küllap olete sügist nüüd juba kontides tundnud. Kõik, kes nooruses rasket tööd või sporti teinud või kelle kehakaal vaikselt tõuseb, tunnevad iga tormipoega oma kehas reumanoana torkimas.

Vanarahvas on siinkohal küll igasugu rohtusid välja mõelnud, aga mulle meeldib neist kõige enam end kastanimunadega tohterdamine. Selleks tasub peale lapselapsega kastanikaelkirjakute tegemist ülejäänud munad viinapudelisse pista ja kahe nädala pärast on hüva määrimisrohi valmis.

On ju mul õigus, et juba jõudsite mõelda, et mis kastanimunade?! Need on ju hobukastanimunad, millest rohtu teha saab.

Lapsepõlves, vist viiendas klassis, juhtus minuga üks kummaline lugu. Loodusõpetuse tunnis õppisime taimede levimist. Mul oli tund hästi ära õpitud, aga kui õpetaja mind vastama kutsus, siis sain kahe. Kahe sain selle eest, et hoidsin hambad ristis ja keeldusin ütlemast, et taimed levivad ka seeläbi, et linnud marju söövad ja siis seemned välja kakavad. Kartsin kohutavalt, et kogu klass hakkab mu üle naerma. Eks igaühel on meist oma kiiksud.

Rohelise rahva õiteaeg hakkab otsa saama. Vaid üksikud peavad vastu külmakõditusele ja proovivad veel oma viimase seemnelaadungiga valmis saada.

On mõned taimed, eriti palju on neid ristõieliste seas, kes end ka saabuva lume tulekust segada ei lase ja pärast esimese lume sulamist end puhtaks raputavad, selja sirgu ajavad ja edasi õitsevad.

Aga oma rohelised lehed suudavad külma käes säilitada ja ka õied alles hoida vereva-iminõgese taimed. Just praegu on nad teiste lopsakamate taimede kössitõmbumisel hästi nähtavad. Üks selline uhke tupsuke kasvab mu kodu lähedal prahipaigal. Õigupoolest ei tohiks linnades enam sellist kohta nagu prahipaik ollagi, sest kõik peab olema niidetud ja korras. Aga see taim kasvab poolelioleva ehitise kivi- ja kruusahunnikul.

Hiitest ei peeta heaks midagi murda või kaasa viia.

Aga on ka teatud erandid. Läbi aegade on hiiepuudelt abi saadud ja seda mitte ainult loodusvaimudega kõneldes ning paludes, vaid ka hiiest rohtu saades.

Nii näiteks on mõnes hiies kombeks hiiepuudelt ravimiseks lehti tuua või ka puudelt vilju või oksakesi.

Aga on ka erilised puud, kellelt on abi viidud kooretükke puult rebides. Teame, Kuremäel asuvat tamme, mis sootuks koore mahakiskumise pärast ära kuivas, samasugune on olnud Petseri kloostris. Kuigi kooretükkide imettegevasse jõusse on seal uskunud peamiselt õigeusklikud, siis võib arvata, et tava on nad saanud oma soome-ugri põlissüdamelt.

Mäletan, et kui 1992. aastal ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajaks läksin, sain peatoimetaja Ain Raitviirult esimese ülesande - kirjutada siidisabadest. Ma isegi ei mäleta, kas see lugu ilmus, sest proovisin seda lugu kirjutada raamatute ja artiklite järgi. Midagi ei tulnud välja. Mäletan, kuidas vaevlesin, et kas peaks kirjutama, et siidisabad viristavad, siristavad või tiristavad. Neil on tõesti eriline hääl, küllap olete teda tänavu juba kuulnud?

Muidugi olin ma seda lindu juba tollal Kabli linnujaamas peos hoidnud, aga sellest pole ju midagi rääkida.