Sabatihane      Aegithalos caudatus

Praegusel ajal hulguvad sabatihaste salgad ringi kuni soojade ilmade saabumiseni. Kas hõredates leht- või segapuistutes, metsaveertes, põõsastikes, umbrohtunud aladel vahel satutakse linnaparkidesse või aedadesse, kus seltsitakse teiste tihaslastega. Okasmetsades neid naljalt ei trehva nagu ka lindude toidumajade juures.

Ringi liikuv seltsing peab omavahel häälsidet ja võib just seetõttu äratada meis tähelepanu. Talvine arvukus ületab suvise pesitsejate hulga ja Ida-Eestis võime neid sagedamini kohata.

Välimuselt väga armsad linnud.

Kui sabatihaste kehapikkus jääb veidi alla viieteist sentimeetri, siis moodustab saba sellest julgelt üle poole ja lindude kaal päris kümne grammini ei küüni.

Sabatihased pole just inimpelglikud, aga pidevas liikumises linnusalga isendid on lihtsalt raskemalt jälgitavad.

Sabatihaste imepisike nokk viitab sellele, et tegu on putuktoiduliste lindudega – seemnetest sellise nokaga jagu ei saa, aga talvine aeg putukarohkusega ju ei hiilga. Toiduküllaseks ja turvaliseks paigaks sobivad sabatihastele talvisel ajal ka suuremad roostikud, kuid roostikes oskavad saaki jahtida raudkullid ja hallõgijad.

Sabatihane ( www.loodusemees.ee )

Arne foto järgi võiks proovida sabatihase välimikku kirjeldada.

Sabatihaste vaatlused: LINK