Avapilt
Sisu
Siile armastavad eestlased ja ka paljud teised rahvad, kuna nad toovad ju inimesele aiapidamisel kasu ja muidu toredad vaadata.
Foto: Tarmo Mikussaar
Paljud ei tea ka, et väikeses Eestis elab lausa kahte liiki siile. Kalevipoja ajal liikus ringi justkui üks siil, samuti õpetati nii vanasti ka koolis. See tähendab, et teine liik avastati alles paarikümne aasta eest, sest pealiskaudsel vaatlusel on meie kaks siililiiki, harilik siil (Erinaceus europaeus) ja kaelussiil (Erinaceus roumanicus), väga sarnased. Neid hakati geneetiliste uuringute ja liikide erinevate väliste tunnuste põhjal kaheks eraldi liigiks pidama alles sajandivahetuse paiku, avastati veidi varem. Kui aga lähemalt vaadelda nende loomade näopiirkonda, siis hariliku siili tunneb ära heledama näo ja koonust silmadeni ulatuva tumeda vöödi järgi, kaelussiili nägu on ühtlaselt hall ning nagu nimigi ütleb, on tal justkui hele kaelus, mille moodustavad muust karvastikust heledamad kael ja rindmik:
Ühtlaselt hallima näoga kaelussiil. Foto: Reno Ramon Künnapuu
Kui praegu, aasta alguses on okaskerad talveunes, siis kevadest võib neid näha jälle aedades ja mujal looduses ringi sibamas. Nad on olulised putukate, tigude ja teiste selgrootute arvukuse reguleerijad ning toimivad elurikkuse indikaatorliikidena. Kuigi siilid on praegu veel meie asulates suhteliselt tavalised elanikud, on nad ohustatud muu hulgas elupaikade kadumise ja killustumise tõttu. Just seetõttu on oluline nendega arvestada (linna)keskkonda või suuremaid taristuprojekte planeerides. Lisaks elupaikade killustumisele ja liiklusele mõjutab neid ka nt aedade intensiivne hooldus, eriti muru niitmine, kulu ning oksahunnikute põletamine ja agressiivsed koerad.
Seetõttu otsustati 2026. aastal tuua siil fookusesse. Loom, kes elab inimese läheduses ja peegeldab seetõttu hästi ka meie endi igapäevase elukeskkonna korraldust. „Siilide käekäik näitab hästi, kuidas me saame oma elukeskkonda kujundades jätta eluvõimaluse ka teistele liikidele meie ümber ja seeläbi tegelikult ka ise võidame. Siilid elavad koos meiega aedades, asulate rohealadel, aga ka loodusmaastikel väljaspool asulaid ja sõltuvad otseselt sellest millisena me neid alasid hoiame. Samuti mõjutavad neid meie liikumisharjumused ehk teedevõrk asulates ja nende vahel,“ sõnas siiliaasta üks eestvedajatest, Eesti Terioloogia Seltsi juhatuse liige Lauri Klein. „Kui siilil läheb halvasti, annab see märku laiematest probleemidest keskkonnas ja varem või hiljem hakkab siis ka inimesel halvasti minema.“
Siiliaasta avatakse pidulikult 11. veebruaril kell 18 Tallinna Loomaaias. Aasta looma programmi raames pööratakse tähelepanu hariliku ja kaelussiili liikide leviku täpsustamisele Eestis, siilide eluviisile, talvitumisele ja ohtudele ning jagatakse praktilisi soovitusi, kuidas igaüks saab oma kodukohas siile aidata. Muu hulgas saab osaleda siilide vabatahtliku seire kampaanias ning aasta võtab traditsiooniliselt kokku fotonäitus aasta loomast.
Aasta looma valitakse Eestis 14. korda ning selle eesmärk on suurendada teadmisi ja teadlikkust meie looduse mitmekesisusest. Aasta sündmuste kohta saab lugeda aasta looma lehelt Looduskalendris, Eesti Terioloogia Seltsi Facebooki lehelt ning Keskkonnaagentuuri loodusveebi harrastusteaduse projektide lehelt.
Aasta looma tegevusi korraldavad: Eesti Terioloogia Selts, MTÜ Aasta loom, Eesti Loodusmuuseum,Tallinna Loomaaed, Eesti Loomaaiasõprade Selts, Eesti Jahimeeste Selts, Looduskalender.ee, Ülemiste Keskus, MTÜ Siilipusa, Keskkonnaagentuur, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Eesti Metsloomaühing.
____________________________________________________________________________
Aasta looma (täpsemini imetajat) on valitud alates 2013. aastast MTÜ Aasta Looma eestvedamisel koostöös Eesti Terioloogia Seltsi, Eesti Looduskaitse Seltsi, Eesti Jahimeeste Seltsi, Tallinna Loomaaia, Erametsakeskuse ja Eesti Loodusmuuseumiga.
