Veidi üle nädala tagasi napsas rajakaamera pildi hiigelkõhuga emahundist. Vastne rahvusloom nagu teaks, et ollakse nüüd kuulsam kui varem ja peab kaamerate ees eputamas käima. Eelmises postituses ruttasime ajast ette. Kuigi aeg oli sealmaal, et pojad võinuks juba siis pesas niuksuda. Pidas paika tähelepanek, et jooksuaeg lükkus metsa vägevamatel veidi hilisemaks. Nüüdseks peaks pildile jäänud soemammi aga küll maha saanud olema. Ehk tõi isahunt emadepäeval hommikusöögigi voodisse. Oma armsal moel.
Sellel pildil on emahundi pea veidi selgemalt peale jäänud. Võrreldes eelmises postituses olnud isahundiga on emaslooma pea saledam ja kitsam. Ja nagu ette öeldud, siis emahunt oli meil kärntõveta ja paistab siiani olevat. Hunt oskab sellele koledale tõvele vapralt vastu seista ja teinekord paranedagi. Vaatamata sellele, et hundipaari igapäevasesse suhtlusesse kuulub palju füüsilist kontakti, koerad ikkagi, paistab kasukas terve.
Hundilaane kohal liugles maakotkapaar. Võimas ja tore vaatepilt, kiuksuvad häälitsuseks saateks. Meie metsas on neil teada kaks pesakohta, mida siis aastate tagant vahetatakse. Kui muidu eelistab maakotkas pesapuuna mändi, siis meie omad on mõlemad kuusel. See liuglemise pilt tähendab, et suure tõenäosusega sel aastal ei pesitseta. Juhtub ka nii, kuigi mets ja rabad peaks piisavalt toidust pakkuma.
Rongapesast kostis valju kraaksumist. Üle pesa serva paistsid ka punased nokad. Pojad tunduvad selle aja kohta küllalt väikesed. Muidu pea kõikse varasemalt alustav must lind lükkas pesitsuse sel talvel veidi hilisemaks.
Vaevumärgatav ilvese jälg. Astutud enne viimaseid sademeid, mis rahena maha tulid. Nädalate eest siis. Rohkem temast praegu ei tea. Emailves püsib poegade juures ja palju ringi ei käi. Imetab ja nälgib. Tal ei vea nagu hundil, et kaasa kõige vajaliku, toiduse ja läheduse eest, hoolt kannab. Kassi elu.
Unesegane halljänes karva vahetamas. Kargas kändude vahelt välja otse jalge eest, kus lopsaka männioksa all ta magamispesa oli. Selline tuustis väljanägemine võiks kogu suve kesta, kaitsevärvusena super.
Metskurvits. Aasta loomale mõeldes üks maitsev saakloom. Metskurvitsal on komme rahulikult viimase hetkeni paigal püsida. Niivõrd usaldab oma kaitsevärvust. Lisaks pesitseb maas ja ka pesalt ei lahku enne kui päris hilja. Eks teinekord teeb siis ilves kiirema hüppe.
Mõned sookured liiguvad veel salgana. Nad on kas sel aastal mitte pesitsevad ja noored linnud või siis viimased rändurid teel põhja. Põhjapoolsetel pesitsusaladel on veel lumetriibud metsa all. Kured, nagu kõik linnud, ei liigu huupi. Ikka sinna, kus on kodu, sinna kus ilmavalgust nähti. Meie sookurgedel võivad juba esimesed pojad koorunud olla.
Metskitserahval karvavahetus käimas. Sokkudel on pea kõigil sarved puhtad. Mõni alustas karvavahetust enne sarvede puhastamist, teised vastupidi. Kitsed puhast soola ei armasta, tahavad, et see mööda puutüve alla valgunud oleks. Jänesele aga passib tarnatuti taha poetatud muistse mere and meeleldi.
Rikasta Looduskalendrit oma vaatlustega - saada tähelepanekud ümbritseva looduse kohta e-postiga gs@ilm.ee. Vaatluse kirjeldusele lisa võimalusel pilt või video.
Teated
