Nahkhiire neljapäev - veel Eesti nahkhiirtest ja viirustest

Postitas Aasta Loom - N, 09.04.2020 - 14.13
Sisu

nahkhiired Piusal

Tarduni jätkub. Nahkhiired ikka veel "magavad" - võrdle 5. märtsi pilti (Looduskalendri foorumi postitus, autor Fleur) ja praegust otsestriimi: https://youtu.be/yqfnbkQoX3Q. Vahepeal on küll kaamerapilt muutunud, nüüd on tiigilendlasi näha vähem, osad on mujale liikunud.

 

Küsime nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsarilt, miks meie nahkhiired on Eestis kaitse all ja kes keda Eestis ohustab - kas nahkhiir inimesi või vastupidi.

 

Kõik meie aladel tuvastatud nahkhiireliigid on looduskaitse all, miks?

Nahkhiired on kaitse all sellepärast, et nad on ohustatud. See tuleneb nendele sobivate elupaikade järkjärgulisest hävimisest, nende koloniaalsusest, võib-olla ka putukate hulga kahanemisest. Ohutegureid on veelgi. Viimasel ajal on lisandunud liigne valgustamine (parkides, kirikute juures ja mujal) ja hukkumine tuuleturbiinides. Ka kasside mõju ja hukkumist liikluses ei tohi alahinnata. Nahkhiired on aeglase sigimisega - kui populatsiooni arvukus on ükskõik mis põhjusel langenud, on taastumine aeglane.

Aga kui mõista "meie ala" all Eestit, siis pole sugugi kõik meil kindlaks tehtud liigid Looduskaitseseaduse ja vastavate rakendusaktide järgi kaitse all, kuigi peaksid olema. On olemas I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Seal on kirjas 12 liiki nahkhiiri, aga meil on teada 14 liiki nahkhiiri. EL-s peaksid kõik loodusdirektiivi (Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ)  IV lisa punktis A nimetatud liigid olema range kaitse all, keelatud peab olema muuhulgas nende tahtlik häirimine ja muu taoline. Lisas on kirjas Microchiroptera  (väike-käsitiivalised), st kõik nahkhiired, kes võivad meile looduslikult sattuda.

 

Kas meil talvituvad nahkhiired võivad inimestele mingit ohtu kujutada?

Küllap ikka on rohkem põhjust rääkida sellest, et inimene võib nahkhiirtele ohtu kujutada. Meid ümbritsevas maailmas on ohtusid igal pool, kuid kui oht realiseerub väga väikese tõenäosusega, siis võib öelda, et ohtu ei ole. Nii on ka talvitavate nahkhiirtega või nendel olevate viiruste levimisega inimesele. Ei ole ka mingit põhjust arvata, et sel kevadel oleks suurenenud see tõenäosus, et mõnelt Eesti nahkhiirelt läheks viirus üle inimesele. Erijuht on muidugi teadlased, veterinaararstid, looduskaitsjad jt, kes uurivad või ravivad nahkhiiri. Kui nad puutuvad otseselt kokku nahkhiirtega, on mõistlik lasta end vaktsineerida marutaudi vastu, kasutada kindaid, et nahkhiir ei saaks hammustada jne. Aga eks viirusi on vaja uurida ning epidemioloogid võiksid teha ohuhinnanguid. Võib-olla on zoonootiliste haiguste ohtusid hinnatud Eestis, ma ei tea, kuid nahkhiirtel pole meil küll viirusi süstemaatiliselt uuritud.

 

Millal saabuvad meile rändavad nahkhiired, kus nad arvatavalt talvituvad ja kas nende haiguste nakkumise potentsiaal on suurem?

Kui ilm on sobiv, võivad rändnahkhiired meile jõuda juba aprillis. Mõni pargi-nahkhiir võib meile tulla koguni Prantsusmaalt, suurem osa neist aga veedab talve ilmselt kuskil Saksamaa ja Hollandi kandis. Nahkhiirte rännete kohta on muidugi andmeid vähe. Pole vaja karta rändnahkhiiri. Üle 100 aasta juba teatakse, et nad meil olemas on, aga ega midagi ei ole ju juhtunud.

 

Kuidas nahkhiiresõbrad saavad suvel paremini nahkhiirte elupaikade kaitsele kaasa aidata?

Nahkhiiresõbrad saavad teatada kohtadest, kus on nahkhiirte kolooniad. Kui me neid kohti teame, on võimalik nahkhiiri paremini kaitsta. Nahkhiiresõbrad võiksid tegutseda ka näiteks vanade pargipuude kaitsel. Nüüd on Eestis juba palju arboriste, kes teavad, et pole vaja kiiremas korras kõik õõnsad puud langetada, tuues põhjenduseks ohtlikkuse. On palju erinevaid võimalusi, kuidas säilitada elustikupuid ja samas ohtusid maandada.

 

Usutles Helen Arusoo

 

 

 

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.