Metskits elutses meie aladel juba pea 10 000 aastat tagasi: seda tunnistavad muistsetest asulapaikadest leitud luud, millest järeldub ühtlasi, et liik oli siinsete esiasukate jahiobjektiks. Seda nüüd küll, et võrreldes põdra ja kopraga oli metskitsede osa jahisaagis väike. Aeg-ajalt, ilmselt kliimamuutustest tingituna, taandus liik lõuna poole. Nii juhtus ka 16.-17. sajandil. Tagasijõudmine võttis aega. Alles 18. sajandi ja 19. sajandi alguse kirjalikes allikates, mille autoriteks on Hupel, Fischer, Hueck jt, kajastub metskitsede taasilmumine meie aladele. Areaali laienemist takistas 19. sajandi algul huntide rohkus. Kohalikud võimud hakkasid huntide hävitamist ergutama, mistõttu nende arvukus langes ja saaklooma oma hakkas kasvama. Metskitse asurkonna põhjapiir jõudis 19. sajandi keskel taas Tartuni ja sajandivahetuseks Soome laheni. Metskitse populatsioon kasvas, kuni 1915/1916 aasta karm talv sellele arengule järsu lõpu tegi. Sõjajärgse salaküttimise tõttu jäi arvukus madalale tasemele veel aastateks. Tasapisi saadi jagu anarhiast (nii jahinduses kui ka kogu ülejäänud ühiskonnaelus) ja metskitseasurkond hakkas kiskjate madala arvukuse foonil taas kasvama. Soodsalt mõjusid ka pehmed talved. 1939. aastal loendati ligi 22 000 metskitse riigimetsades, mis moodustasid umbes 80% kõigist metsadest. Tänaste teadmiste põhjal võib kindlalt väita, et reaalne arvukus oli palju suurem, nagu sedagi, et tänasest asurkonnast oli tolleaegne kindlasti väiksem. Ja jällegi lõpetasid asurkonna kasvu karmid talved. 1939/40 talv oli vist sajandi raskeim ja ega järgnevadki palju kergemad olnud. Kahekümne aasta pärast hakkas arvukus taas kasvama, algul aeglaselt, aga edaspidi üha kiirenevas tempos, saavutades 1970. aastate keskpaiku ajaloo kõrgeima taseme. Kuidas seda arvuliselt väljendada, ei oska siinkohal arvata. Küll võib kindlalt väita, et ametliku loendustulemuse –  60 000 isendit – võib julgelt kahega korrutada, ehk isegi kolmega. Sellise „demograafilise plahvatuse“ taustaks olid 1970. aastate lumetud talved, mis tegid kättesaadavaks praktiliselt ammendamatu toidubaasi kolhoosi- ja sovhoosipõldudel kasvava taliviljaorase näol. Intensiivsed metsaraied (ja kindlasti ka 1967. aasta augustitorm) rikastasid eeskätt põtrade, aga ka metskitsede toidubaasi metsaelupaikades. Ja muidugi soodustas niisugust asjade käiku suurkiskjate kogu sajandi madalaim arvukus neil aastail. Tihedas populatsioonis hakkasid levima haigused. Väga tavalised oli neil aegadel nn pasatõbi, loomi kurnav ja vahel lausa tappev kõhulahtisus. Selle ühest põhjust ei oska siinkohal nimetada, aga vähemalt osaliselt võis see olla tingitud helmintoosidest. Loomaarstiteadlane Toivo Järvis (praegune emeriitprofessor) uuris 1970. aastatel seda valdkonda ja leidis eestimaistelt metskitsedelt kokku 28 helmindiliiki. Võrreldes helmindiliikide ja nende isendite arvu (mida nimetatakse vastavalt invasiooni ekstensiivsuseks ja intensiivsuseks) talvel hukkunud ja kütitud metskitsedel, leidis ta neid esimestel keskmiselt enam olevat. Eelnevate soodsate talvedega võrreldes külmema ja lumisema, aga pikemal ajaskaalal üsna keskmise 1976/77 talve jooksul hukkus väga palju metskitsi. Edaspidi oli arvukus suhteliselt stabiilne, aga vähenes 1990. aastate esimese poole segaduste (mis väljendusid ka salaküttimise kasvus) ja kiskjate rohkuse taustal. Viimane arvukuse kõrgaeg oli aastail 2007-2009, selle lõpetasid kaks lumerohket talve aastatel 2009/2010 ning 2010/2011.
Metskitse asustustihedus on suurim Kesk-Euroopas Saksamaal, Austrias, Taanis ja Lõuna-Rootsis, ulatudes mitmesaja isendini 1000 hektari kohta. Võrdluseks: Eestis on metskitsede asustustihedus suurusjärgu võrra madalam ja on üldjuhul mõõdetav kümnete isenditega 1000 ha kohta, ületades sadat isendit ehk vaid arvukuse maksimumi perioodidel parimais elupaikades. Millest niisugune erinevus? Esiteks sellepärast, et Kesk-Euroopa kliima on metskitsele sobivam, teiseks sellepärast, et suurkiskjad kas puuduvad täiesti või on neid oluliselt vähem kui meil. Muidugi on metskitse asustustihedus Kesk Euroopaski pidevalt muutuv, aga see pole võrreldav niisuguste dramaatiliste arvukuse languste ja tõusudega, nagu võib kogeda siinmail.
 

Tiit Randveer