Kaks nädalat tagasi tuli Rumeeniast uudis, et Transilvaania piirkonnas Brasovi lähedal ründas pruunkaru 20-aastast ameeriklasest turisti. Kaks venda olid läinud matkama, kuni äkki ilmus metsast välja isakaru, kes tagajalgadele tõustes neile lähenes ja möirgas. Üks vendadest tegi kõvemat häält, lootes sellega karu hirmutada, aga kuna loom ära ei läinud, hakkasid vennad  karu eest ära  jooksma. Karu hakkas seepeale neid taga ajama ja ründas ühte neist, hammustades käest. Siis aga karu lahkus ning vennad kutsusid kiirabi. Kiirabi esindaja Ciprian Sfreja sõnul oli meest rünnanud 100-kilogrammine karu, millest tekkis 2–3 sentimeetrine haav vasakul käel. Mees viidi haiglasse ning kohalikud võimud teatasid, et mehe tervis paraneb.
Transilvaania piirkonnas elab 5000–6000 karu.
Vaata ka: http://www.nytimes.com/aponline/2016/10/29/world/europe/ap-eu-romania-bear-attack.html?_r=0

Kommenteerib metsamees Vahur Sepp:

Rumeenia juhtumis on väidetavalt ründajaks sada kilogrammi kaaluv isakaru. Eesti oludes tähendaks see, et tegemist on noore karuga. Samas Rumeenias elavad karud ongi väiksemad. Mida põhjapool liik elab, seda kogukam ta on. Seega ei oska looma vanust täpselt pakkuda. Mõistatuseks jääb, mille järgi määrati sugu. Üksiku isendi korral saab seda kindlalt väita pärast tema küttimist. Binokliga varustatud kogenud vaatleja – kui tal on piisavalt aega – võib oma järeldusteni jõuda looma häirimata. Tagajalgadele tõuseb karu enamasti olukorra uurimiseks. Kui sellele järgneb möiratus ja kiire põgenemine, siis on tegemist ehmatusega. Vaadeldav objekt (inimene) oli  lihtsalt kohutav. Hetkega on sellisel loomal kõht lahti ja ta pasandab oma põgenemisjäljed täis. Tagajalgadele tõustakse vahel vastase hirmutamiseks – vaata, kui suur ma olen! Sellega kaasneb möirgamine ja mörin. Sarnast heidutamist kasutatakse enamasti liigikaaslaste vastu.
Ilmselt pidas kehva nägemisega karu vendasid ka sel korral enda territooriumile tunginud konkurentideks. Sellisesse olukorda sattudes ei maksa röökida, vaid rahulikult taganedes loomaga rääkida. Kõige rumalam on hirmule voli anda ja joostes põgeneda. Nagunii ei suuda inimene enamikust metsloomadest kiiremini joosta. Reegel on, et metsas jookseb ainult toit. Kiire põgenemine võib segadusse aetud karus vallandada rünnakuinstinkti.
Nii juhtus ka seekord. Alles siis, kui kiskja haaras ühte poissi käest, jõudis talle kohale, et tegemist on inimestega. Rünnak katkestati hetkega. Nii väikest nagu kahe-kolme sentimeetrist haava on karul küllalt raske tekitada. Arvata on, et pärast seda päästis hirmunud loom end kiire põgenemisega.

Kui juba tuli juttu karude rünnakust, mainime siinkohal ära ka ühe Eestis toimunud rünnaku, millest on teinud juttu Valdur Mikita oma raamatus "Lingvistika ehk metsa see lingvistika", peatükis "Välgi metsa hirm", lk 93-96:

"... Ka tänapäeval võiks Eestis olla inimesi, kes on karu lõugade vahelt läbi käinud. Viimane selline juhtum pärineb mõne aasta tagusest ajast. 2011. aastal ründas Jõgevamaal Puurmani vallas õhtusel ajal metsa kõndima läinud meest karu. Kalaleminekuks raiesmikult üraskeid otsinud mees sattus metsas kokku emakaru ja kahe pojaga. Vihane karu lõi mehe pikali ja hakkas teda kihvadega rebima. Endine metsavaht ei löönud siiski araks ja hakkas metsaotti kättesattunud roikaga sugema, nii et karul veri ninast lendas. ..."

Kommenteerib Vahur Sepp:

Valdur Mikita kirjeldatud 2011. aastal Puurmani vallas toimunud karu rünnakule kevadisel ajal on loogiline seletus.
Karud toovad poegi ilmale üle aasta. Kolmekuningapäeva paiku sündivad järglased on abitud ja imepisikesed. Kaaluvad alla 300 grammi. Emakaru lakub nad puhtaks ja sätib nisade otsa  instinktiivselt, toimuvast endale õieti aru andmata. Kui selline karu pesalt üles ajada, siis ta põgeneb ja poegade juurde tagasi ei pöördu. Vastsündinud paratamatult hukkuvad.
Eesti metsade karud ärkavad taliuinakust vaatamata ilmale naistepäeva paiku. Tundub, et õige aeg määratakse päeva pikkuse järgi. Esmalt lähevad kondama üksikud karud. Ärkab ka jaanuaris poeginu. Rammusa piima peal on mõmmikud saavutanud karvamütsi mõõtmed, aga pesast lahkumiseks on nad ikka veel liialt nõrgukesed. Taliuinakuks valmistatud pesa hüljatakse ajal, mil sinilill on õitsemisega täies hoos. Olenevalt kevadest juhtub see kusagil aprilli keskel. Poegi kaitsev emainstinkt tekib emakarul märtsi esimesel poolel. Enam ta järglasi maha ei jäta ja on valmis nende eest võitlema, kellega iganes. Kui sellisele pesale läheneda, siis karud lebavad liikumatult ja loodavad, et oht möödub.
Just selline lugu juhtuski Puurmani valla mehega. Ta sammus otse karu pessa. Emakaru poegadega pidas viimse hetkeni hinge kinni – äkki ei märka, ehk läheb mööda! Kui oli selge, et varjumisest pole abi, tuli rünnak. Karuema haaras lõugadega meest põlvest ja viskas pesast eemale. Pärast seda põgenes koos poegadega. Rünnaku eesmärk ei olnud tappa, vaid heidutada ja võita aega põgenemiseks ohtliku vaenlase eest.
Roikaga karu materdamine on puhtalt ilukirjanduslik liialdus. Samas on muidugi uhke mõelda, et Eestimaal elab mehi, kes on karuga ilma tulirelva abita rinda pistnud.