Nii rändrott (pildil) kui kodurott sõltuvad talvel inimeste elupaikadest.
Ave Kruuseli foto

 
Kuus suve tagasi ostsime Küllätüvä külla talu, mis oli neliteist aastat tühjana seisnud. Esimene talv möödus meil täiesti närilistevabalt. Ju nad olid harjunud inimvabast tarest kui postist mööda käima: pole sooja ega toitu. Järgmise aasta talvel kolis pööningule isane kodurott. Esialgu käitus ta viisakalt. Ma jätsin elakesele tare peale kuivanud leivakontsikuid. Ent mingil hetkel otsustas rott ka inimeluruume inspekteerima hakata.

Paistis, et minusse suhtus ta viisakalt: kui ma üksi tares ööbisin, turnis omaette anomanulgas, aga mu elukaaslasel jooksis öösel paar korda üle näo. See loomakesele saatuslikuks saigi – mees rabas ta kinni ning pitsitas surnuks...

Mineval talvel kolisid meile rändrotid. Mitu tükki karjas. Laamendasid rohkem põranda all, aga kõige alatum oli nende katse pühäsenulka ikoonide taha pesa teha. Roaks läksid ka vahast kirikuküünlad. Sellest kombest võõrutasin loomad ära pühasenulgas kõvasti viirukeid kõrvetades: tundus, et selle lõhn neile ei meeldi. Kui ikoonirätid viirukinuhe endasse tõmbasid, jäi seal laamendamine järgi.

Ma olen igatepidi kõvasti mürkide vastu, sestap kasutame näriliste päädmiseks lõkse, mistap võin laipade vaatluse põhjal kinnitada, et tegemist oli rändrottidega. Olen ise laborirotte pidanud ning seetõttu tunnen nende väljanägemist: ümaram-tünnakam keha, väiksemad kõrvad ja roosakas jämedam saba, mis on enam-vähem võrdne tüvepikkusega, värvus pruunikashall. Omadest kogemustest võin öelda, et parim sööt on suitsuseakamar.

Täpselt ei mäleta enam, mitu isendit me kokku püüdsime, aga vanarahva tarkus, mis ütleb, et kui rott on majas, siis hiiri pole, ei pea paika. Meie tares (mis koosneb ühest toast, ahjuga keskel) on eri liiki närilistel enam-vähem territoriaalne jaotus: hiired toimetavad peaasjalikud anomanulgas ehk siis köögi poolel. Igatahes tarbisid kogukamad närilised meelsasti toiduks ka oma väiksemate vellede laipu – hiirelõksud söödi puhtaks.

Kevadel, suurpuhastust tehes leidsime nõukaaegse diivanvoodi seest mugava pesa, mis koosnes kommi- ja tualettpaberist ning meie kadunud sokkidest. Mõned sokid olid isegi kasutuskõlblikud, pärast pesemist. 

Sel sügisel tulid taaskord kodurotid. Sedapuhku kolis meile tiine emasloom. Hoian mõningaid kuivaineid üleval, soemüüri peal. Ühel hommikul, pärast intensiivset öist krõbistamist, avastasin, et usinad hambakesed on avanud mu beluugaläätsede kotikese ning lasknud hea maitsta. Tuli siis teha läätsesuppi... Mõne aja möödudes jäi emasloom lõksu. Kindlalt kodurott: sale, piklik keha, suured kõrvad, saba tume, tüvest pikem, värvus mustjashall.

Paar nädalakest hiljem, novembri esimesel poolel, asus mu elukaaslane otsima lõksu, mille kinniplaksatamist olime öösel kuulnud. Meil seisab asemenulga ja anomanulga vahel seina vastas nn sõbranuut elik tugitool, millest saab tekitada magamisaseme. Ja oh üllatust, selle pehmest seljatagusest leidsime kaunilt ümaraks näritud pesa, täidiseks taas mõned sokid, ning viis-kuus väikest viigatsit. Elukaaslane pani kiirelt paksud kindad kätte, sulges pesaava ja tõmbas sealt välja kaks rotipoega. Panime nad suurde purki. Ülejäänutel õnnestus jalga lasta.

Jälgisin kaht rotilast pool päeva. Kui tegemist olnuks inimestega, võiks vanuseks pakkuda nii 9-11 eluaastat. Pakkusime neile arbuusi. Umbes kella nelja paiku sõitis mees tööle ning võttis rotilapsed kaasa, et nad kuskil põllul lahti lasta, aga elajakesed meenusid talle alles kuskil Kambja kandis. Seal ta siis nad vallandas. Nende ülejäänud vennad-õed jäid varem või hiljem lõksudesse, kahjuks... Närilised on mulle tegelikult väga sümpaatsed, aga ma ei ole valmis jagama nendega oma toitu ja sokke.

Jõulude eel suurpuhastust tehes, leidsime tolle kuulsa nõukaaegse diivani tagant rottide gurmeerestorani pühkmehunniku: kõvasti väljaheiteid ning kiritigude kojajäänuseid. Tänaseks on kõikvõimalikud suuremad mulgud põrandates ja seintes “äravõrgutatud”, mistap väisavad meid nüüd peamiselt pisinärilised.

Merle Jääger e MercA