Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Nokktutlane

Nokktutlane        Pterostoma palpinum

Nokktutlased on kogu Eestis levinud ja kohata võib neid vahetevahel metsades ning võsastikes, aga ka aedades ja parkides. Liblikad kooruvad mai teisel poolel ja suudavad lennata kuni juuli keskpaigani.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Mets-lõosilm

Tänavune kevad tuli pika külmaga, aga taimeriigi jaoks tundus sooja olema siiski piisavalt. Ja kui oma eelmiste aastate tähelepanekuid vaatan, siis selgub, et vähemalt Lõuna-Eestis tegid suurem osa taimi oma õiesilmad lahti umbes nädal varem kui mullu.

Kummaline on näha, kui kiiresti kadus udupeadeks võilillekuld ja kuidas muidu lõpupidude lill – maikelluke alustas õitsemist juba nädal tagasi. Aga küllap on nii, et kogu selles õite virr-varris ongi kevadel raske märgata, millal üks või teine alustab.

Sel nädalal olid alustajad pääsusilmad, anemoonid ja meelespead.

Fotod Arne Ader

Punane pusurohi

Punane pusurohi       Silene dioica

Valge pusurohi           Silene alba

Looduses pusurohud tavaliselt kokku ei saa, juhtuda saab see vaid kultuurmaastikel, kus võime üllatusena leida kasvamas „roosa pusurohu“.

Foto Arne Ader

Vereurmarohi

Harilik vereurmarohi          Chelidonium majus

Vereurmarohtusid leiame niiskemast ning veidi varjulisemast kasvukohast, näiteks vanade linnamüüride jalamil, kiriklates, rannikualadel või sisemaal, kus kasvatakse seltsis meie looduslike taimedega. Taim on juba aastatuhandeid kasvanud kõikvõimalikes ürdiaedades, aga vereurmarohu kodumaaks võib pidada nii Pärsia mägesid, kui Lääne-Himaalajat.