Kobras ootab saduderohket sügist

Postitas Aasta Loom - L, 14.09.2019 - 09.00
Avapilt
Sisu

Kaks suve järjest on kopral olnud vee vähesuse tõttu rasked ajad.

Foto: Tarmo Mikussaar

 

Tänavune 2019. aasta suvi ja sügis üllatab erilise rikkusega: kaskede enneolematult suure seemnesaagiga, kuuskede käbirohkusega, pihlaka ja lodjapuu marjakobaratega ning sarapuu pähklite hulgaga. Isegi karu ei taha külastada kaerapõlde, vaid eelistab nuumata end sarapikes.

 

Paljud rõõmustavad septembri alguse kuivade ja kuumade ilmade üle. Mina ootan temperatuuri langust ja suuri sadusid. Praegu on tunne, nagu soojendaksime endid põleva maja taustal. Noore mehena oli mul kombeks väita, et põtrade pulmad käivitab esimene öökülm. See juhtus 10. septembri paiku. Selle ennustuse järgi võiksid põdrad praegu paaritumise määramatuks ajaks edasi lükata. Sedavõrd on olud tänaseks muutunud.

Kõigil ei lähe hästi. Kobras on hädas. Vett ei ole. Hädas ei ole ainult aasta loomas. Kaks nädalat tagasi tuli kehtestada talus veelimiit – saunavesi tiigist, pesupesemiseks üks masinatäis päevas. Põhjavee tase on sedavõrd langenud, et kui reegleid rikkuda, oleme ilma joogiveeta. Ojade-jõgede põhjades vaevalt niriseb. Mõnel pool pole sedagi. Nädal tagasi läksin Mustvee jõe äärde, spinning seltsiks, turbaid kiusama. Poriseid veelompe oli ainult sügavamates kohtades jõgede käänakutel. Iga vise andis ahvena. Lasin saagi tagasi (oleks, kuhu lasta!) ja pakkisin spinningu. Inetu hakkas.

Kopra elust ei leidnud jälgegi. Kuivas mudas võis näha saarma, karu ja ilvese jälgi. Linnutaja ojas vool puudus. Kolme erineva piibripere asualadel elu polnud. Pesakuhilatel kasvas põdrakanep, maavits ja ohakad. Tammid ei pidanud vett, varjeurgude avad olid kuival. Möödunud suvise põuaaja olid siinsed koprad läbi häda vastu pidanud. Tundub, et praegune on hullem. Madal veetase kollitab ka suuremaid-sügavamaid jõgesid. Kääpa ja Kullavere jõgede äärest võis siit-sealt leida märke piibri elust. Varje- ja pesaurud kippusid kuivale jääma. Kus pinnas võimaldas, seal tegeleti süvendamistöödega. Mis on saanud veekaitse metsadest? Vanematel aegadel palistasid nad kõigi vooluveekogude ja järvede kaldaid. Praeguseks ulatuvad lageraied sageli vee piirini. On siis seadused sedavõrd muutunud või leitakse neist nii suuri „auke”, mis võimaldavad tegelda varjatud lageraiega? Mina ei tea. Kuni kohtaksin võlurit, kes nõustuks täitma ühe minu soovi, siis teaksin täpselt, mida temalt küsida:”Palun tee nii, et Eesti Vabariigis kehtiksid ENSV aegsed metsaseadused!” Võib-olla soovi täitudes suudaks Loodus minu liigikaaslaste poolt ahnusest ja rumalusest vägistatud metsad (s.t. liigirikkuse) järgmise 30 aasta jooksul taastada. Usun ikka veel soovunelmate täitumisse. 

Järvedes elavatel kobrastel läheb paremini. Vett jagub ja suurkiskjad ei pääse kiusama. Neile teevad muret „pagulased”. Kuivale jäänud liigikaaslased otsivad vett ja uut elukohta. Territooriumi piirid vajavad hoolikat valvamist-märgistamist. Sel hooajal peaksid jahimehed hoolikalt kaaluma, kust kopraid küttida. Looduslikel veekogudel tuleks nad rahule jätta. Piiber on Eestisse taasasustatud liik. Korra on juba tänavune aasta loom meie aladelt küttimise tulemusena kadunud. Enda tehtud vigadest tuleb õppida! Jääme saduderohket sügist ootama!

 

Vahur Sepp

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.