Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Nädala  tüüpiline  päevapilt

Püsisid  sompus  ja  udused  ilmad.  Sageli  oli  valgust  nii  napilt,  et  ka  päeval  põles  elektrivalgus  ruumides. 

Tööle  tuli  minna  ja  koju  tulla  pimedas.   

Päikest  oli  lühikeseks  ajaks  näha  ainult  esmaspäeval,  mis  kujunes  kogu  nädala  kõige  jahedamaks  päevaks.  Öösel  langes  siis  temperatuur  õhus  -1,4  kraadini  ja  päeval  tõusis  3,3  kraadini.   

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Talvitav lind peab oskama energiat säästa, kuna ilma halvenedes võib energiat kuluda rohkem, kui toiduga on võimalik saada. Lisaks külmale võib rasva põletamist kiirendada inimhäiring, kuna pagemine nõuab lisaenergiat. Ebasoodsate olude ennetamiseks koguvad linnud rasva, kuid liigne kehakaal pärsib omakorda lennuvõimet ja suureneb riski langeda kiskja saagiks. Seega on vaja osata optimeerida ka talvist rasvavaru, eriti talve jahedas kliimas veetvatel lindudel nagu näiteks Suurbritannas talvitavatel metskurvitsatel (Scolopax rusticola).

Kirjutas ja illustreeriva materjaliga varustas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Šaakalikaamera asukohavalikuga on tõesti hästi läinud, senini ei ole möödunud veel päevagi, kus šaakalid poleks sattunud kordagi kaameravälja. Näib, et kaamera paikneb loomade raja ääres, millel nad patrullivad ööpäeva jooksul mitmeid kordi. Kui šaakalid vaateväljast kaovad on üsna pea platsis rebased ja vastupidi, nõnda nad siin pimedas “saevad.” Väike maius kivi taga pakub neile huvi ja aitab muidugi elukatel siin pisutki kauem paigal püsida. 

Keskkonnaamet annab teada

Foto Uku Paal

Mudanepp

Mudanepp     Lymnocryptes minimus

Tänu soode kaitsele ja taastamisele leiti Eesti suurematest siirdesoodest haruldast mudaneppi

OÜ Xenus andis Keskkonnaametile üle inventuuri tulemused, mis esmakordselt ajaloos annavad usaldusväärse ülevaate Eestis pesitsevate II kaitsekategooriasse kuuluvate mudaneppide arvukusest ja levikust.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Puuvõrad

Kodus arvuti taga istudes tundub mulle alati, et olen nii vajalik inimene, et ei või hetkekski levipiirkonnast lahkuda. Äkki on mind kellegil vaja? Aga mingil hetkel ütleb süda, et... nüüd! Kõik! Kao linnast! Ja siis sõidan maakoju või allikaretkedele.

Eelmise nädala keskpaigas, kui töödekuhi oli kasvanud üle pea, haarasin nagist sooja jope, panin matkasaapad jalga ja kadusin.

Aga maastik, mis mõni nädal tagasi oli roheline ja metsane, on äkki saanud läbipaistvaks. Puude lehed on langenud, järgi on vaid puuderahva pikad mustjad soonilised käed.