Rannalähedases metsas: tänavune noor sokk koos emaga sügisel Vabaõhumuuseumi segametsas. Seal liigub palju kitsi, kes ka tihti Tallinna Vaba Waldorfkooli laste rajakaamera pildile jäävad.

Metskitsed talvisel ajal asulate lähedal põldudel.
Foto: Tarmo Mikussaar

Talve hakul, kui lund veel napib, aga pimedaid öötunde on hoopis rohkem kui nappi päevaaega, hakkavad metskitsed väikseid salku moodustama ja rohkem külade ja asulate lähedale hoidma. Üheks põhjuseks on kiskjate surve suurenemine. Rohkem päevase eluviisiga metskitsed tunnevad ennast asulate lähedal natuke turvalisemalt, sest inimest pelgavad kiskjad nagu hunt ja ilves ei julge valgel ajal asulate lähedale tulla. Küll aga võivad nad pika öö jooksul julgust koguda ja tühja kõhu sunnil mõnd metskitsesalka ka vahetult küla lähedal rünnata. Pole harvad juhused, kui metskitsed seepeale koerte haukumise saatel päris külatänavale ja majade vahele pakku jooksevad. Esimene lumekirme avab jäljeraamatu, mis annab öösel kuuldule kohe selgust juurde.
 

Tarmo Mikussaar