Tekst, pildid ja video: Ahto Täpsi

Käisin detsembri lõpus merikotkaid vaatlemas. Nagu ikka, läksin pimedas kohale ja jäin vaikselt ootama. 

Maas oli juba kerge lumikate ja hommikuvalguses hakkasid tihased häält tegema. Peagi olid kohal ka pasknäärid. Vahelduva eduga oli see seltskond liikvel päev läbi. 

Umbes poole üheteistkümne paiku tuli esimene kotkas. Ta istus esmalt 15 minutit puuoksal, jälgides toimuvat. Siis aga laskus maha, aga ikka pingsalt ümbrust jälgides. Pikapeale lind rahunes ja toimetas maas nokitsedes tükk aega. Tegemist oli vana merikotkaga. 

Vahepeal oli ilm suhteliselt heledaks läinud ja näitas isegi päikest. See on sel aastalõpul olnud suur haruldus ja ega seda kauaks jätkunud, hakkaski kergelt lund sadama.