Fotod Arne Ader

Rannaniit kuremõõkadega

Niidu-kuremõõk        Gladiolus imbricatus

Juba taime ladinakeelne nimi viitab, et ollakse sugulane aiataimede – gladioolidega, mis koduaedades juba õitsele puhkenud või puhkemas. Kõik kümned tuhanded gladioolisordid ongi aretatud sama taimeperekonna looduses kasvavatest liikidest, seda küll enam Lõuna-Ameerika loodusest kogutud suureõielistest alusmaterjalidest.

Niidu-kuremõõga, tavaliselt punakaslillakad õied asuvad pikas ühekülgses õisikus olles kuni kolm ja pool sentimeetri pikkused.

ERR arhiiv

Video: LINK

Rein Marani autorifilm on valminud Eesti Telefilmis 1987 aastal

Tänavu on paiguti herilasi päris rohkelt, seega põhjust lähemalt tutvuda.

Herilast arvab igaüks tundvat. Peaaegu kõik on kuulnud seda tüütut suminat ja nii mõnigi saanud tunda tulivalusat mürgipistet.

Ka hallist ümarjast herilasepesast teatakse rääkida. Tavaliselt mõeldakse herilastesugu hukka kui tüütu, paiguti lausa ohtlik ja igal juhul kasutu putukas.

Kuidas herilased tegelikult elavad ja millist rolli nad täidavad suures looduslikus eluteatris?

Fotod Arne Ader

Harilikud vesineitsikud

Harilik vesineitsik       Calopteryx virgo

Silmahakkavamad on muidugi mõista värvikad isased vesineitsikute isendid. Kindlad teaduslikud faktid puuduvad, kuid isaseid tundub proportsionaalselt rohkem olema. Nende lennuaeg algas juba paari nädala eest.

Kus vesineitsikuid kohata võime?

Fotod Arne Ader

Kühmnokk-luikede sulgimiskogum

Kühmnokk-luik      Cygnus olor

Selliseid luigekogumeid kohtame merelahtedes juba mitme nädala jagu. Sulgimine kestab pikalt, luigesulgi nii rannas ja vaiksel veepeeglil on märgatavad veel augustikuus.

Sellistes madalas vees toituvates luigeparvedes on enamalt jaolt veel mittepesitsevad noorlinnud, aga ka vanalinnud, kellel on pesitsemine erinevatel põhjustel ebaõnnestunud.