Eesti Ornitoloogiaühing kutsub linnuhuvilisi appi

Külasta Eesti põnevatesse paikadesse rajatud vaatlustorne ja aita Eesti Ornitoloogiaühingul kaasajastada kogu info tornide seisundi, külastatavuse ja sealsete vaatamisväärsuste kohta! Meil on selleks valminud uus kaardirakendus aadressil www.eoy.ee/linnutornid, kus igaüks saab täita torni kohta ankeedi ja vaadata, mida on varasemad külastajad tornide kohta arvanud. 

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Laugud pesal

Vahel, kui ma läbi Raadi pargi koju tulen, siis kostab järve pealt omapärast kriuksumist või plökitamist. Aegajalt pööran siis jalgteed mööda tulles pead, et ega keegi oma kriuksuval rattal ei plaani mulle otsasõitu.

Aga ei, tegelikult kuulub see hääl ühele vahvale linnule, keda mulle isa õpetas tundma vesikanana. Mingil ajal kui Eestimaale saabus suur linnunimede muutmise tuhin, siis pandi talle nimeks lauk. See nimi on õigupoolest küll laenatud teistelt baltlastelt.

Ja valge lauk on sellel linnul tõesti laubal, see paistab tema ülejäänud musta sulestiku taustal hästi välja. Ta ongi üsna mustvalge lind, vaid nokk on õrnalt roosakas-valkjas, tugev ja kerega võrreldes veidi suur.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Sel kevadel olen ma saanud mitmel korral liivakastis mängida. Õigemini küll õpetada lasteaiaõpetajatele, kuidas seal elulisi mänge mängida. Ja tuleb välja, et see on õpetlikum, kui mistahes jutt teles või raadios või ka kirjutavas meedias.

Maikuus lubasin Rakvere õuesõppe konverentsil, et õpetan maamõõdumänge. Ja suur oli minu üllatus, kui mu lemmikraamatus Aleksander Kalamehe “Eesti rahvamänge”, oli vaid üksainus otseselt maamõõtmist puudutav mäng. Sellest, kuidas lapsed mõõdavad välja ringikujulise maatüki ja kordamööda kaigast sellest eemale heites hakatakse üksteiselt talusid ära võtma.

Maadejagamine on Eestis olnud ju populaarne sajandeid, maade pärast on tülitsetud, võideldud ja kohut käidud. Andrese ja Pearu maavaidlused on meie raamatuklassika.

ERR arhiiv

Video: LINK

Rein Marani autorifilm.

Rein Maran, Alo Lõhmuse kirja pandud raamatus „Ööbikut ei tohi petta“:

„Otsustasime filmi haarata ka nastiku ja vaskussi. Tükk aega mõtlesime, kas ja kui palju tuua sisse sisalikke. Üles võetud oli neid juba küll. Püüdsime muuta rästiku elamise ja olemise inimlikult tajutavaks, siduda teda Eestimaa kui säärasega. Mingil määral tuli see vist ka välja.

Ülevaate koostas Tiit Hunt, rmk.ee

Rändajad on jõudnud oma pesitsuspaikadesse – kes kuhu – ja kaamerapildis asendunud vilgas sagimine rahuliku rütmiga – kiivitajate ja mustsaba-viglede hoiatushõiked ning lõokeste lõõritamise taustal taamal purjetavate kühmnokk-luikede ja kirjumirju lillevaibaga. Sekka rannaniitu hooldavate kaablikrattide elik veiste nõudlikud hüüded.