Meie, aastakümneid Eesti metsades töötanud, pöördusime 17. augustil avaliku pöördumisega riigikogu ja valitsuse poole rea ettepanekutega, kuidas võiks parandada meie metsanduses toimuvat.
Paraku ei siit ega sealt saanud selget vastust meie ettepanekutele. Meieni on jõudnud vaid keskkonnaministeeriumi üleolev, demagoogiline arvamusavaldus ning riigikogu keskkonnakomisjoni ülimalt rahustav jutt kõikide huvigruppide kaasamisest, prioriteediks metsade säästlik majandamine.
Olime ettevalmistanud märgukirja võimalikeks aruteludeks, kuid paraku pole näidatud üles mingit huvi aruteludeks. Me küsime: kellega saame Eesti riigis rääkida meie metsade tulevikust?

Tutt-tihane        Parus cristatus

Tutt-tihased on männi- või mändidega segametsade elanikud, püsides aastaid oma pesitsuspaikade ümbruses ka talvisel ajal. Meie suursaartel on nad pesitsenud vaid üksikutel kordadel, aga mandril päris tavalised, talvist arvukust hinnatakse kuni saja tuhande isendini, aga väljaöeldud number kipub kahanema.

Hallõgija       Lanius excubitor

Rohevint       Chloris chloris

Mingi osa rohevintidest on põhjapoolsetelt aladelt meile saabunud talvitajad, teine osa meil pesitsenud, aga talvitama jäänud rohevindid. Talvist arvukust hinnatakse üle paarisaja tuhande isendi, näis mis talilinnuvaatluse kokkuvõte ütleb? Ennustada võiks, et rohevindid jäävad arvukuselt kolmandale kohale rasvatihaste ja põldvarblaste järel.

Veel eile oli rand tühi

Hallhüljes        Halichoerus grypus

24. jaanuaril hakkasid hallhülged kaamera eest lahkuma ja nii juhtub sagedasti enne poegimise algust.

Hülgeuurija Ivar Jüssi kirjutas 23. jaanuaril: „Esimeste hülgepoegade nägemine võib veel aega võtta kümmekond päeva kuni kaks nädalat“.

Kui märkame merikotkaid kaamerapildis toimetamas võiks see olla kindlaks märgiks esimeste poegade sünnist.