Eelmisel nädalal tegid mulle kõige rohkem nalja meie loodusesse ilmunud rohemütsikesed. Ei, need pole põhjamaalt saabunud päkapikud, mütski pole neil teravatipuline, vaid lai oksakübar. Kas olete vaadanud, mis sügisel meie toonekurepesadega juhtub?

Septembrikuus, kui valge-toonekured talveks ära Egiptimaale lendavad, siis jäävad suured oksakuhilad elektriposti otsas neid taga igatsema. Igatsusest hakkab sellel oksakübaral kasvama lillerahvas, peagi on hästiväetatud oksakuhilal roheline mitmekümne-sentimeetrine roheline harjas peas. Maast on raske uurida, mis taimedega on tegu, aga küllap seal maltsa ja lemm-maltsa ja ehk nõgestki kasvab. Igatahes peab see olema üks lämmastikku nautiv seltskond.

Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.

See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.

Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta ja võidate linnutundja nimetuse.

Kaljo Põllu. Eesti maastik II

“Maale!” hõiskab iga üle kolmekümnese hing kevadeti. Me tahame pista näpud mulda, kõpitseda üles vanaisa ehitatud taluhäärberi, rookida puhtaks põõsastevahed, lõigata õunapuud, süvendada saunataguse tiigi, tuua sinna sibelevad kalad ja võtta murutraktori asemel kanad ja lambad...

Ja nii see algabki!

Kas lisaks hõikele “Maale!” lisandub sellele ka rõõmus “Elama!” “Maale elama!” Kas loovutame mugavuselu looduserütmis võnkumisega.

Senikaua, kui me ei pea maal loomi, võime võnkuda hoopis linna ja maa vahet.