Sookurg Ahja 5 lugu, autorid Maxence Lamoureux & Arnaud Devroute

Filmi esilinastused Tartus:

28. veebruaril kell 17:00,  LUS maja (Struve 2)

1. märtsil kell 12:00,  EMÜ peahoone aula (Kreutzwaldi 1a)

2. märtsil kell 15:30,  Tartu Elektriteater (Jakobi 1)

Filmi „Free like a crane“ (D'autres terres plus douces) näol on tegu kahe Prantsusmaa loodusdokumentalisti Maxence Lamoureux’i ja Arnaud Devroute poolt vändatud filmiga sookurgedest ja nende rändest.

Külalisi tutvustab Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Musta-valgega viirutatud helesinise tiivanukiga pasknäär on sage lindude toidumajades pakutava rasva, seemnete ja pähklite söömas käija. Kõigesööja paskääri toiduks on marjad, seemned, puude viljad, putukad, ussid, pisinärilised ning ta rüüstab ka teiste lindude pesi.

Sügisel peidab pasknäär talvevaruks sambla alla või puude koorepragudesse suure hulga tammetõrusid ning kuigi vareslasele omaselt on pasknääri ruumimälu väga hea, jääb osa tõrudest talvel leidmata. Need tõrud hakkavad kevadel kasvama ja nii on pasknäär peamiseks tammede levitajaks.

Fotod Arne Ader

Lumehelves kindal

Iga päev saame väikese, kerge, õhulise ja pakaselise lumelisa. Selliste ilmadega on lumehelbed suured ja kaunid. Kes meist poleks langevat lumehelvest kindale püüdnud ja lapsena neid ka maitsnud?

Kuidas see väike ime tekib? 

Lumehelbe keskmeks peab olema kondensatsioonituumake ehk imepisike „tolmutera“, mille ümber veemolekulid kinnituvad. Külmunud vesi on heksagonaalses ehk kuuekandilises olekus kõige stabiilsem ja sellise kuju moodustumiseks kulub ka vähe energiat. Niisiis kõik lumehelbed kasvavad pilves sarnase skeemi järgi.

Fotod Arne Ader

Nurmkanapaar

Nurmkana        Perdix perdix

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader, pildistatud enne 2013 aasta varingut

Matkajad Emalättel. Suur Taevaskoda, Ahja jõgi

Vabariigi aastapäeva eel mõtlesin, milline võiks olla minu kingitus saja-aastasele riigile. Mu sünnimaale.

Mõtlesin ja mõtelsin ja jäin nõutuks. Olen kirjutanud kolmteist raamatut, kõigis neis ülistanud loodust ja meie kodumaad, eesti keele kõla ja meie pärimust. Kas selle suure juubeli ajal oleks veel midagi öelda, mis on jäänud südame salasoppi ja ootab vaimuvalgusesse jõudmist. Või kordan eelnevalt öeldut. Sest vahel 100-aastaseid raamatuid lugedes tundub, et kõike seda, mis me hingel, on me esivanemad juba palju säravamalt ridadesse valanud.

Ei mõelnudki ma välja, arvuti taga kurvalt klahve klõbistades ei saa sageli sõnadevoogu lendama, käed takerduvad mehaaniliste helide rütmi. Ehk oligi hanesulega kirjutamine sujuvam ja hoogsam.