Täna läbi aastate

Loodusemees.ee pildipank Täna Loodusemees.ee fotodel läbi aastate

Robinsoni jälgedes

Postitas Looduskalender - L, 25.08.2018 - 10.10

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kunagi kooliajal leidsin linnaraamatukogu kõige alumiselt riiulilt raamatu “Robinsoni jälgedes”. Olin siis Robinsoni mängude lainel ja üksikule saarele sattumine tundus ahvatlev ja põnev.

Kõike, mis sellega seotud neelasin raamatutest ja filmidest hooga. Tundus nii põnev, et kuidas hakkama saada ilma tsivilisatsioonita, süüa söögikõlblikke taimi, püüda kalu ja loomi ning teha ise tuld.

Hakkasin koguni päevikut pidama, asjadest, mis aitavad ellu jääda. Küllap kuluks tänapäeval selline päevik ära igaühele, kes ellujäämiskursusi harrastavad.

Robinsoni jälgedes. Metstaimede saladusi

Muinastulede öö - Eesti 100

Postitas Looduskalender - R, 24.08.2018 - 17.17

Iidne Läänemere rahvaste tava

Muinastulede uuemaaegne komme sai meil alguse üle paarikümne aasta tagasi Hiiumaalt, lisandusid teiste saart lõkked. Nüüdseks edastaks tuhandete lõketega „häid soove“ juba aastaid üle kogu rannikuala.

Süütame lõkked päikeseloojangul ehk orienteeruvalt ja olenevalt ilmast kell kolmveerand üheksa.

Loe ja registreeri oma lõke: LINK

Uskumatu teekond: ühe hundi rännak läbi Euroopa

Postitas Aasta Loom - R, 24.08.2018 - 09.00
Sisu


Slavc on hunt. 2011. aastal alustas ta oma võimsat 2000 kilomeetri pikkust rännakut läbi Euroopa Sloveeniast Austria Alpide kaudu Itaaliasse. Mõned kuud varem oli talle pandud kaelarihm, mis võimaldas tema liikumist väga detailselt jälgida.

Järgneb väljaandeThe Guardian ajakirjaniku Henry Nichollsi inglise keelest tõlgitud intervjuu bioloog Hubert Potočnikuga, kelle töö tulemusena see kõik võimalikuks sai.

Igal aastal püüavad Hubert Potočnik ja tema kolleegid Ljubljana Ülikoolist (Sloveenia) kinni ja kaelustavad teatud arvu hunte, et paremini hoomata nende sageli valesti mõistetud loomade liikumist. Juulis 2011 kaelustas ta noore isase, keda hakati tundma nime järgi Slavc.

Looduskalendri minutid Vikerraadios: Takjasõda

Postitas Looduskalender - N, 23.08.2018 - 10.10

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Villtakjas

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.