Tänavune kevad tuli pika külmaga, aga taimeriigi jaoks tundus sooja olema siiski piisavalt. Ja kui oma eelmiste aastate tähelepanekuid vaatan, siis selgub, et vähemalt Lõuna-Eestis tegid suurem osa taimi oma õiesilmad lahti umbes nädal varem kui mullu.
Kummaline on näha, kui kiiresti kadus udupeadeks võilillekuld ja kuidas muidu lõpupidude lill – maikelluke alustas õitsemist juba nädal tagasi. Aga küllap on nii, et kogu selles õite virr-varris ongi kevadel raske märgata, millal üks või teine alustab.
Sel nädalal olid alustajad pääsusilmad, anemoonid ja meelespead.
Punane pusurohi Silene dioica
Valge pusurohi Silene alba
Looduses pusurohud tavaliselt kokku ei saa, juhtuda saab see vaid kultuurmaastikel, kus võime üllatusena leida kasvamas „roosa pusurohu“.
Harilik vereurmarohi Chelidonium majus
Vereurmarohtusid leiame niiskemast ning veidi varjulisemast kasvukohast, näiteks vanade linnamüüride jalamil, kiriklates, rannikualadel või sisemaal, kus kasvatakse seltsis meie looduslike taimedega. Taim on juba aastatuhandeid kasvanud kõikvõimalikes ürdiaedades, aga vereurmarohu kodumaaks võib pidada nii Pärsia mägesid, kui Lääne-Himaalajat.
Video salvestas Mutikluti, LK foorumist
Peale eilset kotkapoegade rõngastust pole suured ja ettevaatlikud vanalinnud pesale naasnud. Nii emas-, kui isaslinnu häälitsusi on pesa lähedusest kuulda.
Kotkapoegade nälgajäämist pole karta, nende organism on juba selliselt kohandatud. Rahu - ootame vanalinde pesale sest ka eelnevatel aastatel on sarnaseid juhtumeid esinenud (ja esineb ka mujal maailmas nagu kaamerapildi läbi oleme võinud tõdeda).
Palun jälgige foorumit, kus iga hetk kajastatud: LINK
Urmase kommentaar:
Copyright 2025 · Looduskalender
Designed by Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.