VIDEO: kõik kurepojad koorunud
Video salvestas Crissy, LK foorumist
Must-toonekurg Ciconia nigra
Täna hommikul veidi enne poolt kümmet koorus munast viimane kurehakatis – seega kolm õde-venda nägid ilmavalgust 16. mail ja viimane 18. mail.
Video salvestas Crissy, LK foorumist
Must-toonekurg Ciconia nigra
Täna hommikul veidi enne poolt kümmet koorus munast viimane kurehakatis – seega kolm õde-venda nägid ilmavalgust 16. mail ja viimane 18. mail.
Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Rajakaamera pilt Ahto Täpsi
Karudel on jooksuaeg
Sel kevadel olen saanud mitmed olulised õppetunnid. Kõige olulisem neist on, et ära eales arva, et tead loodusest kõike. Ja tõesti, loodus on ettearvamatu.
Mõned nädalad tagasi postitasin oma sotsiaalmeedia lehele mõtte, et ma ei saa aru, miks inimesed hakkavad metsarajal karu jälgede järgi otsima. Et karu on nii suur ja võimas loom, et selge rumalus on temaga kontakti otsida. Sest see kontakt võib osutuda ühele poolele ohtlikuks. Inimesele.
Ja ei läinud päevagi, kui olin ise karujälgedega silmitsi.
Kas olete tähele pannud, et äkki on tekkinud murudesse, teeveerde ja ka põllule üks väikesele lapsele juba põlvini ulatuv rohuroheline taim, millel ilusad kuldkollased õied.
Enamus põllumehi ühmab, et “see va rakvere raibe”.
Aga ei sugugi, see on hoopis kaarkollakas.
Tõsi, ta on rakvere raipe ehk tõlkja sugulane ristõieliste sugukonnast, aga too hakkab õitsema ligi pool kuud hiljem. Rakvere raibe kasvab ka hoopis suurema kogumikuna.
Kaarkollakal areneb kevadeti mullusest juurejupist roheline leherosett, mille seeliku vahelt tugevad varred õhku viskuvad. Mis ajal see umbrohi kasvab ja sirutub ei märka enne, kui umbes mai keskpaigas, kui ta meil äkki kollased õied valla lööb.
Mõne päeva eest sai Penijõe koprakaamerat kohendatud nõnda, et nüüd näeb otse jõele. Eelmises paigas ei tahtnud piibrid kaamerasilma eest läbi käia, toimetasid kusagil nurgas, nõnda et mõned looduskalendri jälgijad hakkasid muretseme, kas koprad ikka elavad seal. Midagi eriti näha ei saanud, aga kuulda see-eest küll: loodusehääled Penijõe kaameras on ju fantastilised ja ainuüksi nende pärast maksab kaamerat seal hoida.
Mäletate kooliaasta lõpu vahetunde, kui kambakesi sai joostud koolilähedasse metsa, et nautida jänesekapsaõite õrna hapukust. Meil oli kombeks nii teha, et korjasime suurema kimbu, nii 40-50 õit. Ja sõime siis korraga valged õied kõigepealt ning siis tagasi kooli poole joostes ka roosakad justkui väikese sõlmekesega varred.
Millegipärast ei mäleta ma sugugi, et oleksime kunagi jänesekapsa lehti söönud, kuigi kirjandusest leiab jänesekapsa lehtede retsepte alates rosolje ja kapsasupi koostisosana kuni takjajuure-jänesekapsa moosini, milles magusaid takjajuuri kaks osa ja haput jänesekapsast üks osa. Koguni hapukamaitselisi jooke on temast tehtud.
Copyright 2025 · Looduskalender
Designed by Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.