Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tume kotkakontuur taevas või lendab ta lohvaki-lohvaki kusagile omi asju ajama.

Tundsin sotsiaalmeedia kaudu huvi, et kui palju on inimesed kotkaid meie taevas märganud ja tundub, et neid jagub nüüd igale poole. Veel pool sajandit tagasi oli kotkast kohata suur õnn, aga nüüd on tänu Kotkaklubi tublidele inimestele tõusnud meie merikotkaste arvukus vähemalt viiesaja linnuni. Ja on siis kotkad uudishimulikud inimeste elu jälgima või paistavad need kõrgel õhus hõljuvad linnud tõesti kaugele, siis ongi kotkaste kohtamine väga sage.

Eriti sagedaks muutub see mererandades ajal, kui Soome merikotkad tulevad külma ja nälja survel Läänemere randadesse toitu otsima.

On üks taim, mille nimi mulle kuidagi meelde ei jää. Aga just praegu jääb ta meile silma. Oma ilusate leekivpunaste marjadega, mis justnagu kõrvarõngad kõikjal linnas põõsate küljes ripuvad. Barbariss. Muidugi barbariss ehk keerulise omamaise nimega kukerpuu on ta nimi.

See väike, peamiselt Loode-Eestis ja saartel looduslikult kasvav põõsas on üks okkapundar. Ega neid ahvatlevaid punaseid marju korjata lihtne pole. Aga vanal ajal on tema marju peetud eriti väärtuslikuks äädika saamise paigaks, teda ongi nimetatud pigem äädikamarjapuuks. Oma hüüdnime barbaris on ta saanud vene keelest ladinakeelse nime järgi – kukerpuu kollased kroonlehed meenutavad konnakarpi ja just nii kõlab see araabia keeles ‘berberi’.

Rahvusvahelise hiite kuvavõistluse peaauhinna võitis  Aleksei Nasõrovi  foto Marimaal toimunud ühispalvusest. Lummaval  ja ajatuna tunduval must-valgel kuval on näha hiiemetsas põlvitavaid ja seisvaid inimesi.

Võidupilt jäädvustati  soome-ugri tänavuses kultuuripealinnas Marimaal Mokri rajooni Untšo (vn k Šorunža) küla Mer Oto hiies sügispalvuse ajal.

Autor Aleksei Nasõrov töötab Venemaa uudisteportaali RIA fotokorrespondendina. Võidupilti kommenteerides sõnas ta, et looduslikke pühapaiku pildistades on vaja vaadata neid südame ja hingega.

Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 

Eelmisel laupäeval rääkisin maalemineku kutsest, sellest, millele naljalt vastu ei saa ükski eestlane. Maaõhk ja metsaelu on meil veres ja emapiimaga sisse imetud.

Tõsi, on rida inimesi, kes maaelu üldse ei armasta. Need on sageli inimesed, kes on lapsepõlves saanud mõne valulise kogemuse.

Aga enamus, kes laupäevahommikul Maahommikut vaatab või mõnd maaelu ajakirja või -lehte loeb, saab otsekui välgutabamuse: “Ma tahan elada vanas palkmajas, teha kitsepiimast juustu ja kõndida kohvitass näpus mööda lillelist heinamaad!”

Teadusuuringuid, mis sedastavad viimase kümne aasta jooksul intensiivistunud valgusreostuse mõju loomade elukäigule, leiab üha rohkem. Tehisvalgus mõjutab asulate, tööstushoonete või muu taristu läheduses elavate päevase eluviisiga loomade und, kuid mõnel juhul soodustab pesitsemist. Näiteks meelitavad tänavalambid ööliblikaid, neist toituvad päevase eluviisiga linnud võivad pikendada tavapärast toitumisaega öötundide arvelt; on ka teada, et öösiti ületavad rändavad linnud linnu kõrgemalt kui maapiirkondi (loe siit).